Neljapäev, 17. juuli 2008

...

Lugesin allkirjutatu ise ka läbi ja suhteliselt rohkelt on kirjavigu ja stiililiselt ka selline lonkav, kuid tuunima ka ei viitsi hakata.
Et siis palun aru saada, et hiline aeg ja palju juttu ja ... kes miskit sealt saada tahab, saab ka koos kirjavigadega, pole hullu.

Ja paljudest kohtadest ei jõudnud kirjutada ka, täitsa lolliks pole ju mõtet minna. See siis meie väike valik.

Mõningad arvamused tagasisidena avaldatud ka mu argiblogis.

PS: Mõned pildid reageerivad suureksklikkamisele, mõned mitte.

Pariis 8.-11.mai 2008

Nonii, kaua mõeldud tripp minna emaga emadepäevaks Pariisi on nüüd siis seljataga. Kriteeriumidest, hotelli valimisest ja muust kirjutasin juba varem. Kui huvi, klikka linkidel.
Aga alustame algusest.
Proloog:
Kolmapäeva õhtuks jõuab ema Tallinna ja läheme teeme check-in'i ning anname pagasi ära. Siis pole tarvis paar tundi enne kohale olla, eriti kuna lennuk väljub hommikul kell 8.

Asume kaubandusvõrgus tuuseldama. Emale ostame kleidi ja mulle fotokale suure mahutavusega mälukaardi lisaks. Igaks juhuks.
Peale ostlemist on suhteliselt nõme liikuda, kuna pea igas poes hakkavad turvaväravad kiljuma. Astume mitmesse poodi sisse ja palume kleiti aparaadiga uurida, et äkki ikka kusagil see piiksuja on. Muidu ei julge ju reisil seda kandagi. Keegi kusagil ei tuvasta miskit. Kahju.
Nii me siis jalutame mööda Ülemiste keskust ja turvaväravaid nähes suskan aga koti poodi, et reaktsiooni näha. Sest mitte iga turvavärav ei reageeri. On vist Enter see pood, kus meie nõutust märkab tütarlaps kassas ja palub lahkelt sisse astuda ja "kas meil juhuslikult kotis mälukaarti pole". On. Seepeale tõmbab ta selle mingist masinast üle ja teatab, et võttis piiksu maha. Ja tõepoolest, probleem läinud:)
Väga armas sellest tütarlapsest.

Neljapäev, 8.mai:
Hommik algab paljutõotavalt. Ärkame, toimetame ja suundume lennujaama. Koheselt saame ka ootesaali. Ok, pardalemineku algus venib natuke, kuid pole hullu.
Meile olid eelmisel õhtul määratud istekohad 11A ja 11B. Vahva, vähemasti aknaalune koht:)
Tundub aga, et lennuk on ära vahetatud, kuna minu istekohta selles lennukis ei olegi. Haaratakse mu piletid ja ID-kaart ning joostakse nendega kahe lauakese vahet. Vabandatakse ja teatatakse, et mind on ringi tõstetud. Et mismõttes nagu? Tahtsime emaga lobiseda ja elu nautida, mitte teine teises lennuki otsas kügeleda.
Minu uus koht on 5A. Mis asub just business-class'i kardinate taga, jube kitsa jalgade ruumiga vahes. Ja vahi otse kardinat.
Kuna 11A-d selles lennukis pole (on vaba ruum enne varuväljapääsu), siis seepärast olengi ma ainsale vabale aknaalusele kohale tõstetud.
Seega jama nr 1 on kirjas.

Suhtlen stjuardessidega ja palun muu lahendus leida. Lubatakse korraldada.
Minu kõrvale istub tore prantslasest mees. Suhtleme veidike, askeldan samal ajal koti kallal. Vaikselt hakkan segadusse sattuma. Kus krt mu ID-kaart on? No ei ole. Otsime koos prantslasega kõikvõimalikud kohad korduvalt läbi. Ja veel korduvalt. No ei ole. Palun ka stjuardessi lisaks appi ja teine stjuardess läheb koridori ja ootesaali laudu kontrollima. Ei ole, noh. Mitte kusagil. Aga ei saa ju niisama ära kaduda, eksju.
Maha ei hakka ka minema, kuna olin igaks juhuks kotti visanud ka passi. Hea seegi. Tore on olla vahel ka ettenägelik, eksole.
Jama nr 2 kirjas ja lend võib alata.

Õnneks on ema kõrval koht 11C täiesti vaba, misjärel jätan prantslasega hüvasti ja kolin ringi. Hmm, saime lukskohad. Meie ümber ja ees on nii palju vaba ruumi et anna olla:) Mugavalt saame laiata oma 2-ses toolis terve lennu aja. Ja vaade aknast samuti suurepärane.
Ema teatab, et kui reisi alguses on paar jama olnud, siis edasi läheb kindlasti suurepäraselt. Olen muidu nõus, kuid veidi skeptilisena arvan, et ootaks ikka selle jama nr 3 enne ära, siis saab muretult puhkama hakata. Teatavasti käivad jamad ikka kolmekaupa. Minul vähemalt.

Õhku tõustes istun õnneks selle akna all, mis on vaatega paigale, kus R-iga lennukeid nautimas käime juba aastaid. Just enne "meie kohta" tõstab lennuk rattad maast ja väga armas on vaadata kuidas tüüp seisab auto kõrval ja aegluubis laias kaares lehvitab. Et selle kiiruse juures jõuab näha küll!

Pariis. Saan oma kohvri kätte ja igaks juhuks piilun koti välissahtlisse (!!?), kuhu olin passi hooletult visanud. Mida ei ole, on pass. Nägu tõmbab kaameks. Mõtisklen, kui paju on mul raha krediitkaardil ehk kui pikaks ajaks ma sellega Pariisi jääda saan, enne kui dokumentidega asjad korda saab.
Ema ei jõua ära imestada minu seekordset käitumist. Alati on ta näinud mind põhjalikuna ja et enne kontrollin kõik aegluubis miljon korda üle kui midagi ülejala teen. Ja et ma ei paneks ju kunagi dokumenti välissahtlisse, kontrollifriik, nagu ma olen. Eriti kui kohvri põhisisu on korralikult lukustataud. Et kuidas siis seekord selline tuulepea olin. Ja et vähemasti on mul ju passist koopia tehtud ja kohvri voodri vahele pistetud. Siis saab saatkonnas kiiremini (saatkonna aadressid ja telefonid on mul sihtkohariigi kohta alati kaasas). Ei, unustasin. Azoo.....
Jama nr 3 tuli natuke liiga karmist kohast ja üllatavalt kiiresti.

Vähemasti hea seegi, et edasi saab ainult paremaks minna.
Aga ei ole, lihtsalt ei ole võimalik jääda ühe lühikese lennureisi ajal ilma kahest isikut tõendavast dokumendist. Ja kuna pagas on eelmisest õhtust saadik lennujaamas, siis oli aega seal kohvri lukustamata osas tuuseldada küll. Ja dokumendid on teatavasti heas hinnas.

Mis seal siis ikka, tuleb kulutada osa ajast saatkonnas asju ajades. Ehk saab saatkond kiiremini ajutise reisidokumendi väljastada kui vähemasti juhiuba ja ISIC-kaart kaasas. Natuke lihtsam ikka oma isikut tõendada. Ehk...

Otsime üles Roissybus'i peatuse (kõige kiirem viis jõuda kesklinna) ja ostan piletid. Papil lööb nägu särama kui mu kohmakat prantsuse keelt kuuleb. Tore on nii õnnelikku inimest näha:) Eks läheb nüüdsest siis paremaks, ei kavatsegi ma pead kaotada. Ise ilma dokumentideta Prantsusmaal...
Opéra juurde jõuame peale kolmveerandtunnist kihutamist (otseliin, peatusteta, soovitan, pilet a 8,60eur).
Ei taha ju metroosse oma kohvritega esimese asjana ronida, seetõttu sai hotell valitud Opéra lähistel.
.
Tibi uurib kaarti, et kuhu see hotell siis jääb. Ikkagi suutsime Opérale pea täisringi peale teha, enne kui õige tänavaotsa leidsime:)
Kohvrite veeredes jalutame mööda blvd Haussmann'i hotelli, nii kuni kilomeetri jagu. Ilm on väga soe. Kindlasti tugevasti üle 20 kraadi (PS: ilmad sattusidki meil suurepärased, ka südaöö lähenedes pole tarvidust isegi mitte pašmiinat õlgadele tõmmata, varrukateta kleidi-topid on täiesti piisavad).

Hotellis on ennelõunaselt vaikne. Kutsutakse perenaine, kes räägib hästi ka inglise keelt. Kuuldes aga, et suhtlen ka prantsuse keeles, sädistab ta uhkelt, et siis on mul ju lausa suurepärane võimalus keelt harjutada. Ise räägib millegipärast inglise-prantsuse lauseid läbisegi. Nii läheb ka mul sassi ja vastan prantsuse keelele prantsuse keeles ja inglise omale inglise keeles. Nii palju siis prantsuse keele harjutamisest:)
Uurib, et kust me tuleme. Estonie peale teatab rõõmsalt: "Riga, oui?" Nu ei ole Riia, Tallinn on. Aga vähemasti teab kanti!

Hotell on armas. Kuna tahtsime südalinna, kuid mitte kallist (lihtsalt pesemiseks ja magamiseks ju) ja kuhu oleks lennuajast tulenev varane check-in ning mis oleks autentne, siis olime valinud hotelli nimega Cecil. Aadress 7, rue du Conservatoire (asuski konservatooriumi vastas)
Meie hotell

Ja meie aknad:)


Veider on see, et igas riigis on tärnid erineva mõjuga. Nt Egiptimaal ei kannatavat alla 4-ses ollagi (pole käinud, ei tea kinnitada), Prantsusmaal on 3-ne juba täitsa broo (varasematele kogemustele tuginedes kiidan väga) ning meie 2-ne üllatas meid meeldivalt.
Kaks vinget prantsuse rõdu, nii vaiksel kõrvaltänaval, et üksikute möödujate jutt kostab avatud aknast ilusasti sisse (ei ole muud müra, autod on ülim haruldus ja needki liiguvad venides), üks lai voodi, teine tavaline (tahtsime ju eraldi voodeid), vanaaegne ilus maja, vanaaegsed detailid, keerdtrepp (lisatud on tänapäevane lift kohvrite tarimiseks), vann, föön, isegi mini-šampoonipudelid (head, kusjuures), iga hommik vahetatakse käterätikud, tehakse voodid ja koristatakse tuba. Telekas on, seda ei vaadanud kordagi. Ok, minibaari ei ole, kuid ei tunne ka puudust.Meie tuba asub 3.korrusel (Eesti mõistes siis 4.), naabreid ei kuule kordagi, kuigi hotell on täis. Tundub, et igal korrusel on 5 või 6 tuba. Selline väike armas hotell.Hommikusöök on tavaline, prantslaslik. Ehk siis kasinapoolne. Kohv (+tee, kakao, kuum ja külm piim), viljalihaga apelsinimahl, croissant, saiake, helbed, või ja marmelaad. Lihtne. Õnneks ma ei söö kunagi hommikust ja sellest piisas mulle täiesti:)
Ahjaa, 3 ööd oli vaid 255 euri. Broneerisin küll juba 11.veebruaril.

Niisiis, tuba käes (nr 34) ja asju lahti pakkima. Ja mis tuleb välja minu meigikotist? Pass....
Olin mingisugusel mäluta hetkel selle välissahtlist siiski ringi tõstnud. Ju mul hakkas tavapärane kelluke peas helisema, et dokument tuleks panna turvalisse kohta.
Jumal tänatud, jääb see sebimine ära ja reisi nautimine võib alata:)

Kuna hotell on niivõrd kesklinnas, siis esimesel päeval liigume kõikjale jala. Enne õhtut ei tule isegi meelde, et võiks metroosse põigata.
Alustame Beaubourg et les Halles'i linnajaost. Tuuseldame turul ringi ja uudistame tuttavat ja võõrapärast. Inimesed on väga suhtlemisaltid. Astub ligi noormees ja palub mul päikeseprillid eest võtta. "???", kuid täidan siiski tema soovi. Särava naeratuse saatel teatab, et mul olevat nii ilusad silmad ja kas ma ei abielluks temaga. "Jeerait", saan ju aru, et teeb pulli, kuid vähemasti on tuju tõstetud. Üleüldse sellist lihtsalt niisama komplimentide tegemist, tujutõstmist, flirtimist ja positiivse tähelepanu pööramist tajume terve reisi jooksul. Kõik vaatavad sulle otsa, naeratavad, vahel ka noogutavad niisama tervituseks, vahel vestlevad paar sõna. Esialgne sügav hämming asendub kiirelt kaasaminekuga ja edasi tundub see nii loomulik.

Ostame alustuseks turult maasikaid ja miskeid Nepaali täidetud pannkooke ja läheme Les Halles'i Foorumi lähedal oleva St Eustache'i kiriku (gooti stiilis üldplaani ja renessansiaegsete kaunistustega kirikut peetakse üheks Pariisi ilusaimaks ja kui ajaloost rääkida, siis maeti seal Molière ning ristiti markiis de Pompadour ja kardinal Richelieu) hoovile, kus muruplatsidel vedelevad kohalikud ning turistid läbisegi ja naudivad ilma, raamatuid, vestlusi jne. Selline lebotamise koht muruplatside, veesilmade ja varjuliste puudega.

Lebo St Eustache' külje all
Pardid lebotasid inimestega võidu
Sõnu polegi tarvis
St Eustache'i kiriku hoovil lebab Miller'i kiviskulptuur "Kuulmine"

Uudistame siis Foorumit (Forum des Halles - metallist ja klaasist seenjad hooned - Les Halles oli varem linna suurim turg, täna rohkete poodidega keskus, kuhu me sisse ei viitsinud minna) ja liigume jahutuseks maitsestatud purustatud jääd läbi kõrre imedes renssansiaegsest Süütute kaevust mööda ja Pompidou keskuse poole. See on siis nn pahupidi pööratud maja. Liftid, eskalaatorid, ventilatsiooni- ja veetorud, teraskonstruktsioonid ja kõik muu asub väljaspool hoonet. Sees asub moodsa kunsti muuseum, ümbritseval väljakul etlevad kõikvõimalikud tänavaesinejad.
Pompidou keskuse küljel asub Stravinski väljak, mis uhkustab esimese kaasaegse purskkaevuga. Ütlen ausalt, mina selle veidruse mõttest aru ei suuda saada, kuigi uudistan hea jupp aega. On mingeid naljakaid pöörlevaid konstruktsioone täis.

Edasi ikka kondiauru kasutades, möödume Raekojast (Hôtel de Ville), kus tänapäeval tegusteb linna volikogu. Raekoja esisel väljakul, mida tol hetkel ehiti Euroopa Päeva tähistamiseks, toimusid varemalt aga poomised, põletamised ja neljaks kiskumised. Ning muud võimalikud hukkamisviisid.
Raekoda

Korraga olemegi Seine ääres. Üle Pont d'Arcole'i (sild) jalutades jõuame Cité saarele. Cité ajalugu on Pariisi ajalgu, kuna tegemist on esimese asustusega sealkandis (juba e.Kr.). Sellelt saarekeselt hakkaski kogu tänane metropol arenema.

Võrratud-võrratud-võrratud kastanialleed. Vaatame, suud ammuli ja pead kuklas, kuidas imeline säravvalge arhitektuur püüab pilku läbi roosa õitemere. Nii roosasid ja tummiseid kastaniõisi pole ma veel näinud. Tõeliselt võrratu on Pariis maikuus.... KÕIK õitseb ja lokkab.


Juba hakkab suunurk muigvele kiskuma, kui teele jäävad turistinänniga poekesed ja kohvikud a la "Le Quasimodo". Selge, Jumalaema kirik (Notre Dame) ei saa kaugel olla.
Seal ta siis ongi. Sorry, kuid ei tekita hingematvaid emotsioone. Raamat tekitas rohkem tundeid. Küllap on asi selles, et ma väga ei vaimustu üldtuntud turismimagnetitest, nt St Eustache avaldas mulle rohkem muljet. Aga ilus on ta tõepoolest ja äärmiselt suursugune. Ja nagu ikka - rohkete keeruliste kiviskulptuuridega.

Nüüd võiks ju kobiseda, et mida ma siis vahin neid tuntud objekte, kui muljet ei avalda, kuid olgem ausad - teatud objektid lihtsalt tuleb üle vaadata, kui oled Pariisi tulnud. Selline esimese korra must see.

Uudistame natuke Conciergerie' ümbruses (revolutisooniaegne sünge vangla, kus oli 4000 vangi, teiste hulgas ka Marie Antoinette kuni hukkamiseni; kuid sisse ei hakka tikkuma, kuna saba vonkleb tänavalegi). Veel imestan endal silmad peast hiiglaslikul lille- ja linnuturul. No ma ei või - seal võiks end küll hulluks šopata ju, kui Pariisis elaks. Mul niigi kodu nagu džungel, mis veel sellise valiku olemasolul olla võiks...

Saarelt ära plaanime jalutada üle Pont Neuf´i (tõlkes: uus sild), mis vaatamata oma nimele on Pariisi vanim sild. Ehitati 16. sajandil ja see oli esimene kivisild, kus ei olnud maju (varem olid sillad majadega kaetud). Sild on 275m pikk ja 12 kaarega.Meie alt sõidavad läbi laevad ja neile lehvitades tabame end mõttelt ka ise üks tunnine kruiis teha. Otsime esimese ettejuhtuva laevukese ja istume selle tagaossa päikese kätte küpsema.
Maasikaid on veel üks karbike järel ja ütlemata suur mõnu on kerges soojas tuules kuumava päikese all Seine´l õõtsuda ja maasikaid näksida. Giid tutvustab meile linna ja selle ajalugu. Peale paarikümneminutilist sõitu teeb jõgi aga käänaku ja esimest korda saame linna sümbolit, Eiffeli torni, lähivaates uudistada.
Klõpsime ka pildistada nii ümbrust kui teineteist ja meile harjumatult teeb üks noorpaar ettepaneku meist koos pilti teha. Olen harjunud, et inimesed ise paluvad neist pilti teha, kuid et keegi ise pakkuma tuleks... Vastukaaluks klõpsin ka neist endist ühismälestusi nende aparaati.
Inimesed, nii turistid kui kohalikud, satuvad meie külaskäigu ajal olema meiega alati äärmiselt, lihtsalt äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Ja suhtlemisaltid.

Jumalaema kirik jõe pealt vaadatuna
Jõe kallastel toimus vilgas tegelus. Kus peeti piknikku, kus päevitati, kus peeti suure arvu osalejatega tantsutunde... Mhmhh, lugesid õigesti - tantsutunde. Ladina-Ameerika rütmid kõlasid kaunilt üle vee ja puusad nõksusid kirglikes poosides.
Peale tuuritamist otsustame ka metroo ära proovida. See on Pariisis ülilihtne, ülikiire ja ülimugav. Ainult kiidusõnad. Välimust küll väga pole - nt Viini metroo vastu ei saa kuidagi. Võrreldav pigem Milanoga.

Ka ümber istudes jõuad kõikjale tohutult kiiresti, mõne minutiga. Enamasti ongi meil iga sõiduots 2-5 peatust ja kõik. Ja max üks ümberistumine. Tuleb lihtsalt valida õige liin ja õige ristumispunkt, isegi kui see tundub paar peatust eemal olevat. Skeemid kõikjal nähtaval ja lihtsalt võimatu on seal millestki valesti aru saada.
Samuti on ülimugav piletite ostmine. Nii kassast kui automaadist. Meie kasutasime carnet´(10x piletid), kuna ei teadnud kui palju sõita tarvis. Kokkuvõttes ostsime 3x oma carnet ja viimasest jäi 4 piletit ka üle. Lisaks niipalju, et üks pilet kehtib seni kuni maa alt välja ei tule, ehk siis istu ümber palju tahad. Ok, mingi ajaline piirang ikka on, kuid ega sa sinna alla elama ju lähe.

Kontingent metroos on muigama ajav. Nädalavahel olid sõitjad nagu igalpool, kuid tööpäevadel olid valdavateks tukastavad mustanahalised mehed, meeletult kirevates rahvuslikes riietes süsimustad naised (turbanid peas) ning ülikondades šikid härrasmehed, portfell korrektselt põlvedele asetatud. Kusjuures ega meiegi massist eristunud, kuna ei kandnud seljakotte ega muud turistipärast (kleidid, kõrged kingad ja käekotid), samuti ei vahtinud veidralt ringi ega hoidnud higises peos linnakaarti. Tähelepanu äratasimegi vaid siis kui omavahel natuke vestlesime, kuna tundmatu keele kõla pani nii mõnegi uudishimulikult kõrvu teritama.
.
No niiväga tahtsin jäädvustada tüüpilist mustanahalist naist, kes oma rahvuslikes rõivastes meie meelest väga kaunis välja nägi. Seega salaja klõpsisin teisest tänava otsast:) Erinevaid võtteid ka metroost...

... ja metroo tüüpilistest viitadest

Üldiselt valisimegi oma trajektoorid nii, et ei oleks mõttetut ühest linna otsast teise tiirutamist. Jagasime areaalid päevadele ära ja neist pidasime ka kinni. Pole ju mõtet kulutada oma aega niisama siiberdamisele:)

Lõuna paiku lippasime iga päev hotelli pesema, ümber riietuma ja ostetut maha poetama ning poole tunni pärast olime värskendatuina taas liikvel.

Nii ka neljapäeval. Nimelt oleme otsustanud päikeseloojangu ajaks ronida Montmartre'le (ajalooline kunstnike meka ning bordellide ja kabareede linnaosa), et Sacré Coeur'i treppidelt imetleda õhtust vaadet Pariisile.
Seal on tõsine rahvahulk koos. Olevat noorte kogunemispaik. Muusikud mängivad, rahvas peab piknikku ja suhtleb ja loeb raamatuid... Chill. Meie suundume õhtuhämaruse saabudes veidikene allapoole, kus vanalinna tänavailt leiame ühe hubase resto. Rue des trois Frères ja rue de la Vieuville nurgal. Seda peab üks perekond. Imekombel vabaneb meie saabudes üks lauake tänava ääres (Pariisis kui ka üldse Prantsusmaal on enim hinnatud just soojal ajal väljas olevad lauad, paljudes kohtades on ka menüü hinnad erinevad, nii et väljas on kallim kui sees. Samas on see nii ehe ja mõnus, seetõttu ka nii populaarne istumisviis. Kuigi esialgu võib tunduda võõrastav istuda keset kõnniteed, nii et inimesed sinust käeulatuses mööduvad).

Oleme väga rõõmsad ja meie pilku märgates tuleb peremees meiega tutvuma. Loomulikult laseme tal laua meile valmis seada ja võtame istet. Papi ise on juba mõnusa õhtuse veiniauru all, lõbus ja ülevoolav ja ei ole komplimentidega kitsi.
Tellime salatit ja karahviniga veini (Pariisis on alati mõistlik karahviniga veini tellida. See on nö majavein ja kui meil võid arvata, et majaveiniks on odavaim lake, siis pariislased oma veinilembuses ei saaks endale iial lubada varianti, et nende majavein on kehvapoolne. Vast bistroodes võib seda kohata, kindlasti aga mitte intiimsemates söögikohtades. Sry, kuid klient ei tule tagasi sinna kus ei pakuta head veini).
Salat on nii hiiglaslik, et magustoidule ei suuda isegi mõelda. Võtame vaid kohvi. Kanget ja head.
Teen meie kohvikust pilti ja ligi astub peremees, kes pakub taaskord võimalust meist ühist pilti teha, istumas tema kohvikus. No mis saab meil selle vastu olla:) Kuna aga välk oli välja lülitatud ja peremehe käsi veinist mite kõige sirgem, said pildid veidi udused:) Aga vahet pole, mälestus on võrratu sellest õhtupoolikust. Emotsioonid ja seltskond on see, mis loeb.

Üldiselt sõimegi vaid kohtades, kus oli intiimne ja kus lähenemine isiklik. Suuri kohti ja kette vältisime. See ei ole see. Meie tahtsime kogeda sedasama mida meie lemmikkirjanikud, kui nad oma tavapäraseid õhtupoolikuid väljas kirjutades veetsid.
Ja prantsalsed on ka ise suured õhtused nautlejad. Nende elustiil on sarnane sellele, mida kodus (saares) koos olles ka ise naudime, seega oli see nii oma. Õhtu saabudes tullakse ühiselt välja ja istutakse tunde, kus arutletakse kõikvõimalikel teemadel ja süüakse-juuakse. Ei mingit kiiret makaroni või praekartuli sissekühveldamist ja siis teleka ette. Suhtlemine, suhtlemine ja veelkord suhtlemine. Kusjuures - enese üllatuseks sattusime pea alati sellistesse kohtadesse sööma, kus ei paistnud turiste olevat. Kui, siis prantslastest turiste. Sest ümberringi kõlas vaid prantsuse keel ja meie olime reeglina ainsad võõrkeelsed. Tea kuidas meil selline nina sattus olema:)

Kui kõht on viimse piirini pingule aetud, jätame eurod koos tavapärase lahke tipiga lauale ning jalutame Moulin Rouge'i otsima. Asub vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Minu kindlaks sooviks oli seda endise hiilguse meenutuse fassaadi koos veskiga näha õhtupimeduses, punaste tulede paistel. Ja seda ma ka sain!

Mouline Rouge' juures oli veel endisi aegu meenutav metroosilt:)

Südaöö lähenedes leiame taaskord tee metroosse ja suundume hotelli, et hommikul värskena uusi emotsioone hankima minna.

Reede, 9.mai:
Olen olnud nupukas tüdruk ja enamus hilpe, mis kaasas, on mõeldud keha külma ja vihma eest kaitsma. Tark otsus, kuna reeglina läheb ikka seda tarvis mida kaasas pole. Lisaks aimasin oma ostusoovi ning tulin suuresti tühja kohvriga. Et ikka palju uut sisse mahuks:)
Seega vaja suviseid hilpe ostma minna.

Terve hommikupooliku lõunani välja kulutamegi ostlemisele. Kleidid, topid/pluusikesed, pesu, kelmikam pesu, kampsikud, pašmiina, kingad ja kotid on "põhimenüüs". Lisaks imearmas siidine hommikumantel, mis läheb nii tillukeseks kokku, et igal tulevasel reisil suurim abiline. Ühesõnaga sai end taas vaeseks šopatud.

Ostlemisest väsinud, tarime kompsud hotelli ja viskame hetkeks pikali. Jalad on niiiiii läbi! Kiire dušš ja rahustav jalageel ning oleme taas minekuvalmis.

Oleme otsustanud iga päev einestada erinevas kohas, kuna aega on niigi vähe ja siis elamusi rohkem.
Tänane lõunasöök saab toimuma siseruumis, kuna meie valitud kohas lihtsalt ei ole välilauakesi. Ehh, elame üle, kuna valime aknaäärsed kohad.
Tellin rohke lihaga kanasalati (pool kana oli sinna vist tükeldatud, kuid pagana maitsev oli), millel lisandiks prantslaste rahvuslik au ja uhkus foie gras (hanemaksapasteet). Noh, ma ju ikka huvitun uutest maitsetest ja rahvuslikust ja senimaani olen kõikjal kõigega hakkama saanud.
Enesele ka suureks üllatuseks osutub too foie gras mulle täiesti vastuvõetamatuks. Seda on küll väikene viil, selline doktorivorsti paksema viilu suurune ratas, kuid minule hakkab nii vastu et.... Ja ei tea ka miks. Lihtsalt ei lähe alla ja kõik. Tunne, et hakkan oksendama kui seda söön. Müstika.
Nõme nende rahvuslikku aaret järele ka jätta, kahtlustan, et see mõjub lausa solvanguna. Ema itsitab ja maitseb ja temal järelikult minust prantslaslikum maitsemeel, kuna talle täitsa maitseb. Et omamoodi, kuid täitsa huvitav. "Huhh, palun väga!" ja mu pasteeditükk vahetab õnnelikult taldrikut.
Istume oma aknaaluses lauaksese, sööme lõunat ja joome veini, kui korraga üks mööduv mees koputab emale säravalt otsa vaadates aknale ja pilgutab silma. Mees paistab prantslaslikult tumedavereline, ema aga suurde silmadega heledake. See seik tõstab meie niigi suurepärast tuju veel mitme pügala võrra:)

Edasi suund kohustuslikule Louvre'le. Sisse me isegi ei kavatse minna, et oma niigi vähest aega mitte kulutada massides tunglemisele. Kui teinekord tulla, siis ehk jõuab. Louvre's pole tavakodanikul vähem kui terve päevaga suurt midagi teha. Kunstifanaatikutel seevastu kuluvat seal nädalaid. Minule imponeerisid hoopistükkis ajalooliste tüüpide skulptuurid Louvre' katuse serval. Paar tuntumat toon ka siin tutvumiseks välja:)

Traditsiooniline püramiidi-võte

Puhkame purskkaevude ja klaaspüramiidi ääres veidi jalga ning suundume Carrousel'i triumfikaare (ehitatud 1805 Napoleoni võitude auks) alt läbi Tuileries'i aeda.

Arc de Triomphe du Carrousel

Juba Seine'l sõites avaldas tolle aia mastaapsus muljet ning seal jalutades ei pidanud ma pettuma. Olen ju sümmeetria-friik ja Tuileries pakub mu silmale vaatamist nii, et aia läbimiseks läheb ikka hea hulk aega:) (Kui juba aedadest rääkida, siis Versailles' jätsime meelega vahele, ei tahtnud aega edasi-tagasi sõidule kulutada. Teinekord! Valikuid tuleb teha).

No on ikka akende nikerdamisega vaeva nähtud. Ja neid oli katustel kümnete kaupa!

Ilmselgelt avaldasid mulle muljet hoopis ülbed tuvid. Vaene mees paistab ju puhta ahastuses olevat, et talle nii järjekindlalt pähe lastakse
Ega see paremas olukorras ole Kõikjal, kuhu vaatasid, oli ilu-ilu-ilu...
Ja sümmeetria:)Ja miskine "Maailmade sõda" meenutav taies

Tuileries' aedadest otse läbi minnes jõuab Champs-Elysée'le ja Triumfikaareni (Arc de Triomphe). See on ka meie eesmärgiks.
Vahepeale jääb Concorde väljak (Place de la Concorde) oma obeliskiga. Ajalooliselt on Concorde' (tõlkes: üksmeel) väljak olnud ka Place de la Révolution, kus toimusid giljotineerimised. Kokku olevat väljakul pea maha kaksatud 1119 inimesel, teiste seas ka Marie-Antoinette, Louis XVI ja Robespierre.
Ülemöödunud sajandil püstitati sinna Luxori obelisk, kaks rikkalikku purskkaevu ning Prantsuse linnasid sümboliseerivad kujud.

Jõudnud Champs-Elysée'le, tuleb päris pikalt kõndida, enne kui ostlemise areaali jõuame. Koperdame veidi ka mööde poode, kuid meie eesmärgiks on istuda Champs-Elysée välikohvikus ning jahedat veini nautides inimesi uudistada. Neid on ikka nii karvaseid kui sulelisi! Aga siin liiguvad suuremas osas (peale turistide siis) väljapeetud rõivastuses tegelased. Daamid ja härrasmehed, kenad näitsikud ja galantsed noormehed. Kuigi on ka igasugust muud kontingenti, silmale vaatamiseks huvipakkuvamat:)
Ei suuda vastu pidada ja esialgse klaasikese veini nautimise asemel naudime neid mitu:) Tõeliselt chill on seal lihtsalt niisama olla.
Ka sellist pilti sattusime nägema...

Ok, koivad keha alt välja ja vaatame siis lähedalt ka selle va Triumfikaare ära. Suur. Suuuuuur. Ok siis.


Edasi on meil soov minna Eiffelist üle jõe Chaillot linnaossa (üks eksklusiivsemaid linnaosi, kus asub palju saatkondi, suurte kompaniide peakortereid, muuseume, elegantseid kohvikuid ning rikaste ja ilusate eluasemeid), kus otse suunaga Eiffelile asub Trocadéro väljak. Mis siis pakub nauditavat vaatemängu oma hiiglaslike valgustatud purskkaevudega, läbi millede piisapilve Eiffeli massiivsust nautida saab. Kahjuks aga saan teada, et purskkaevud ei tööta veel. :( Liiga vara? Huvitav, millal nad siis tööle hakkavad...

Selle pildi otsisin iseloomustamiseks internetist, ise näha kahjuks ei saanud:(

Suundume Eiffelisse. Kokku all sabas ja erinevate liftide sabas kulub tunnike, misjärel oleme tipus. R oli küll soovitanud esimese platvormini jalgsi minna, nagu tema omal ajal, kuid olime liiga mugavad:) Ja all ei olegi ootamist nii palju, põhiootamine toimub seal, kus jalgsitulijad nagunii sappa võtma peavad.

Eiffelisse sättisime end nii, et saame linna kaeda nii valges kui loojanguhetkel kui ka päris pimedas. Avaldab muljet, eriti just see pimedus, mis linnale laskudes järjest enam ja enam tulukesi süttima sunnib. Samuti on vahva seal kõrguses tuttvaid punkte leida. Paar päeva Pariisis ja juba "tuttavaid" ;)

Eiffeli all on ainus koht kus müüjad natuke häirivad. Mitte kusagil mujal ei kohta me kordagi mingisugust pealesurumist, kõik on alati äärmiselt viisakas ja vaoshoitud.
Olen ära õppinud, et kui ma tahan et meid rahule jäetaks, teen näo, et ei oska ühtki keelt. Mitte millestki ei saa aru, täielik tummahammas. Siis tuleb aga jälgida et end millegagi ei reedaks:) Sõbralikult naeratades suhtlen aga eesti keeles hoolega vastu ja seletan maast ja ilmast, mida aga sülg suhu toob. Ema itsitab kõrval:) Küll siis üritatakse igas võimalikus keeles ja lõpuks, alla andnuna, pahvatatakse, et "olete rumeenlased, jah?". Muhhaahhaaa!!! Tundub, et rumeenlased on tummahammastena tuntud, kuna see ei jää ainsaks rumeenlase-süüdistuseks... Aga sellest edaspidi.
Kesköö on möödas ja Tuhkatriinudel aeg hotelli sibada. Voodites pikutades itsitame veel kõhud kõverasse ja kukume taas õndsa unne, mida ei suuda miski segada.

Laupäev, 10.mai:
Hommikul vaja taas ostlema minna, viimane täispikk päev ikkagi. Taas ehted ja hilbud ja kotid:D Midagi pole teha, hinnad on sageli tunduvalt mõistlikumad kui kodus ja miks siis mitte juhust kasutada ja end rohkelt varustada:)
Ok, aitab lolliksminemisest. Kohvril on kinniminemisega juba tõsised raskused.

Lõunaks oleme teadlikult koha välja valinud, ei lähe enam ninaga õhku vedades sisetunde järgi. Haussmanni bulvaril teame olevat koha, mida pariislased ise jumaldavat ja kuhu tavaturist ei satu, satub vaid kunstilemb. Eelinfo põhjal on teada, et sinna tuleb minna läbi Jacquemart André muuseumi kangialuse, sealt edasi läbi raamatupoe ja piletiputkast sujuvalt mööda (ilma piletit ostmata), kuni jõuabki tõeliselt hiilgavasse Café André'sse. Sisustus kõrgete võlvide all sama suursugune kui loomise ajal ja tunnistan ausalt, võtab silma niiskeks.
Istume välja terrassile ja saame teada, et köök on tänaseks kinni. Kooki aga pakutakse endiselt. Très bien, kookide pärast me siia ju tulimegi! Olime nimelt kuulnud, et seal on Pariisi kõige-kõige paremad koogid.Oomaigaad. Ma ei ole mitte kunagi elus (ma ei liialda) nii head kooki saanud kui valitud vaarika-toorjuustukook. Lisaks klaas veini ja kohvitass ning vaiksel südapäevase muuseumi kohvikuterrassil kesk palme istudes on paradiisi tunne. Aeg seisab.
Seal terrassil kohtame ka Edit Piaf'i (hüüdnimega Pariisi Varblane). Nii me vähemasti oletame. Nimelt käib meiega julgelt suhtlemas ehtne Pariisi varblane. Loomulikult ei keela me talle tükikesi oma koogist:) Ka seal tabab meid meelidv üllatus (ei tohiks ju enam üllatada, või mis?!), kui kelner, nähes mu kõrval toolil fotokat, teeb ettepaneku meist pilt teha. Et siis meil ilus mälestus. Hämmastun siiamaani kui nende sagedasele teistega arvestamisele mõtlen. Ja sellele, kuidas ise pakutakse. Niisama. Et teisel silm säraks.

Suundume edasi muuseumi poekesse, kus on Aafrika kunsti näitus ja müük. Kassas ostu eest arveldamist toimetades pöördub müüjanna häbelikult prantsuse keeles meie poole ja uurib, et kas ta võib meilt midagi küsida.
Julgustatud näitsik uurib, et kas me oleme soomlased. Vau, mõtlen, on vist reisinud inimene ja ajab meie omavahelise vestluskeele sarnasuse pärast soome keelega segi. Vastan, et mitte küll soomlased, kuid soomlaste naabrid. Aga kust ta seda pakkuda oskab? "Teil on väga soomlaslikud ninad, ma sellepärast arvasin" ??????????????????? Pehmelt öeldes ei hämmastanud mind selle reisi jooksul miski rohkem kui see punastava tütarlapse häbelik kommentaar:)
Haussmanni bulvar on samuti omaette vaatamisväärsus. Saan aru miks see on rikaste eelistatud elupaik Champs-Elysée kõrval:) Ah, tegelikult on kogu vana Pariis üks suur vaatamisväärsus. Lõpuks enam ei näegi midagi, kõik on ilus ja võimas.
Edasi on plaanis avastada Ladina kvartalit, enne seda aga põigata kindlasti läbi ka Luxembourgi aiast, mis sealsamas kõrval Luxembourgi kvartalis (paar sammu St Germain des Près't).
Aed avaldab mulle oodatud muljet. See on selline koht, kust turist võib küll läbi käia, kuid kus kohalik veedab aega. Meeletu hulk inimesi jaguneb aia soppidesse. Puude all lebatakse, loetakse, juteldakse, mängitakse lauamänge, tukutakse, mõnuletakse niisama. Koht, kuhu linnas elav pariislane tuleb vaba aega veetma. Kohtumispaik. Ja taas kohtan mulle nii armast sümmeetriat:) Prantslased on samasugused friigid kui ma isegi:)
Leiame vaba pingikese puude all vilus ja naudime pariislaslikku laupäeva pärastlõunat.
Hea on puhata kõrvetava päikese eest hiiglaslike puude jahedas varjus kesk õitemerd.

Pisike tüdruk suurel puul
Luxembourgi palee (Palais du Luxembourg), kus praegu asub Prantsuse Senat, ehitati omal ajal Maria de Medicile, et see meenutaks talle tema kodulinna Firenzet. Ajaks, mil palee valmis, oli Maria ise juba pagenduses.Edasi siis Ladina kvartal. Seal on meil 4 soovi - St Séverin'i kirik, Pariisi kitsaim maja, Sorbonne'i ülikool ning õhtusöök.

Ladina kvartal on siis üks vanimaid Pariisis (Cité järel) ning kunstnike, intellektuaalide ja boheemlaste meelispaik. Suur osa Prantsuse eliidist saab seal oma lütseumihariduse ning otse loomulikult asub seal Sorbonne. Kvartali nimigi tuleb sellest, et omaaegsed tudengid rääkisid ladina keelt.

Kirik avaldab muljet. Loetakse gooti leekestiili eredaks näiteks. Kiriku ehitamist alustati 13.sajandil ja ehitati 300 aastat. Need veidrad kujud ümber kiriku on muide veesülitid.
Sorbonne on vana maja nagu Pariisi vana maja ikka. Suur ja ilus.

Aadressil 22, rue St Séverin asub siis Pariisi kitsaim maja. Sõnu polegi vaja, pildimaterjal räägib enda eest. Ütlen vaid niipalju, et pildistada oli raske, liiga kõrge oli selle kitsukese tänava kohta:)
Majas elamise võimalikkusest ja selle ehitamise otstarbekuse üle endiselt suures hämmingus, mõtleme otsida üks sobiv söögikoht. Korraga lausub ema, et "pane nüüd suumulk kinni ja lase pilk tagasi maa peale ning keera end ringi". Seisame ühe söögikoha ees ja uudistame aknal olevat menüüd. Hmm. Milles küsimus! Ja astume sisse.

Menüüs on suur valik erinevaid fondüüsid. Kuna kumbki meist pole ehtsat fondüüd saanud, otsustame riskida. Valime 8 juustu fondüü ja soovime seda kahepeale, kuna ei tea kuidas maitseks ja et tellime siis midagi muud juurde. Ei, kahepeale ei saa. Ärritun veidi sellise ebaselge põhjenduse peale. Krt, räägi siis asjadest, kuid kuna keeleoskus mul siiski piiratud, siis teravalt vaidlema ei saa hakata. Mis ma ikka vaidlen kui ei pruugi enam aru saada, eksole.
Kuna aga mõte fondüüst juba idaneb peas, siis tellimegi topelt. Ja tulemus? Lauda tuuakse suur pott, milles selline hunnik sulavat juustu, et sellega toidaks ära terve seltskonna. Lisaks kausitäis saia juustu sisse kastmiseks ja maitsemeele vahepealseks taastamiseks kummalegi ka taldrik erinevate singiviilude ja beebikurkidega. Azoo.....

Asume oma fondüü kallale. Poti all põlev lõke hoiab juustu nii kuumana, et suu tahab põleda. Aga pagana maitsev on, seda tuleb tunnistada. Nutame veidi oma seniste päevade jooksul ohtralt kaotatud kilosid taga ja ajame sulavas juustus keerutatud krõbeda saia tükke näost sisse.
Kuna olukord suus on nii kuum, kulub karahvinitäis veini liiga kiiresti. Juurde ka ei julge tellida, niigi švipsis tunne hakkab selle alko ja kuuma toidu koosmõjul tekkima.
No midagi ei ole teha, parimast pingutamisest hoolimata ei suuda me oma potti tühjaks keerutada. Kirume kelnerit, kes ei viitsinud adekvaatselt seletada, miks me ei saanud kahepeale tellida. Ähh, tippi ta selle eest ei saa, on meie karm otsus.
Menüüd puurides oli ema teatanud, et ta pole kunagi elus crème brulée'd saanud. Olin hämastusest keeletu: "Sa tahad öelda, et oled 52 aastat ilmas elanud ja ei ole kunagi crème brulée'd söönud???" Mul on seda raske uskuda, kuna ma ise manustan seda pea kõikjal magusroana. Lemmik lihtsalt.
Ema naerab, et jah, on ka selliseid imelikke inimesi siin maamunal.
Selge, magustoiduks crème brulée. Otsustatud.

Vahepeal suundun tualetti otsima. Saan kõrgendatud meeleolu, kuna mind juhendab sel paarisammulisel teel 3 meest. Iga kurvikese peal seisab järgmine tüüp, kes aupaklikult kummardades käega soovitud suunda osutab. Igatahes olen nende pullitegemisest lõbustatud.

Peale fondüüd teeb ema ettepaneku, et ütleme magustoidust ära, ei suuda. "Ei-ei", kinnitan mina. "Kuna sa pole kunagi seda söönud, siis lihtsalt tuleb see ära proovida. Ja siin saab vähemasti algallikat, vaatame, äkki on vahet ka meil pakutavaga. Lisaks on crème brulée alati nii tillukeses kausikeses, et selle pigistame ikka endale sisse."
Oi kuidas ma eksisin! Minu suureks üllatuseks tuuakse lauale tõsised kausid. Vaatame õudusega ja mõtleme taas oma kaotatud ja nüüdseks taasleitud kilodele. "Mis läinud, see läinud" ja lööme lusikad sisse. Njah, väga hea maitseb! Tõsiselt tummine. Tänase kohta aga ilmselgelt liig (hiljem Tallinnas väljas süües näitan emale meil pakutavaid kausikesi crème bruléega ning leiame, et Pariisis oleks selline tõesti pigem ära kulunud tegelikult pakutud lahmaka asemel).

"Ka söömasundimine võib karistusviis olla", näib see pilk kõnelevat

See on nüüd ainus koht kus me teenindusega nii rahule ei jää kui vaja oleks, kuna kelner tundub veidi pealiskaudne. Ei osuta meile nii personaliseeritud tähelepanu kui me juba ärahellitatult harjunud oleme ja laseb end vahel oodata. Tippi talle ei jäta, muidu vägagi lahke käega tüdrukud, nagu me oleme.

Tagasi jalutame taas üle Cité saare ja heidame veelkord pilgu Jumalaema kirikule. Seisab sama koha peal;) Ikka suur ja majesteetlik:)

Taas "omal pool kallast", asume otsima mõnd marketi moodi asja. Tahaks ka veidike näksimist ja joodavat kodustele kaasa osta. Madeleine'd (võikeeksikesed) on minu suured-suured lemmikud ja nendeta ei kavatse ma Pariisist lahkuda.

Tee peal näeme pilti, mis üllatusest suugi ammuli võtab. Ema pissitab keset tänavat puu all last. Ahh??? Samas, kui mõtlema hakata, siis mis sa ikka teed kui laps pissida tahab - püksi lasta sama nõme ju. Igatahes ei pea ma kiusatusele vastu ja eemale jõudnuna jäädvustan hetke:)
Süütute kaevu (Fontaine des Innocents) juures (mis on noorte armastatud kohtumispaigaks) satume noorsandide rünnaku ohvriks. Üks tüüpidest kleebib end mulle kaela ja üritab järjekindlalt tutvust teha. Mängin taas tummahammast. Kui tüüp adub, et ma ei mõika mitte ainsamatki keelt, jõuab ka tema veendumusele, et olen rumeenlanna. No selge siis! Tundub lausa, et pean järgmise reisi Rumeeniasse ette võtma.
Lõpuks palub ta emal meist pilt teha. No viipekeelest saavad isegi rumeenlannad aru:)
Pilt tuleb udune, kuna emal naermisest käsi ei püsi kuidagi paigal.
Saame sealt tulema ja otsime oma marketit edasi. Kõik on kinni, noh! Krt, mõni valvemarket ikka peaks ju olema. Tänavatel rahvast küllaga, kuid avatud vaid söögikohad, poode ei ole. Eks kaupmehedki istuvad kusagil söögikohas ja veedavad tavakodaniku kombel õhtust aega. Aga meid see ei lohuta (usun, et eks magalate läheduses on poed rohkem avatud, kuid vanas Pariisis on pigem chillimine au sees ja vaid mõni üksik pood ehk kusagil).
Lõpuks ometi suudame leida avatud marketi ja valik seal on päris hea. Ostud tehtud, sibame hotelli. Seekord jõuame üllatuslikult veidi enne keskööd. Tublid Tuhkatriinud!

Pühapäev, 11.mai:

Lahkume hotellist, et pealelõunasele lennukile jõuda. Seekord otsustame Opéra juurde minna juba tuttavaks saanud metrooga. Mööda oma kodukandi vaikseid tänavaid kohvreid veeretades haarame kiirelt veel paar croissant'i hambusse ning vedime kohutavalt raskeks muutunud kohvreid mööda treppe alla (eskalaatoreid olid metroodes harva ja kaldteid ma ei näinud. nii, et lapsevankreid tassiti süles, kuid kuidas ratastoolid peaksid hakkama saama?)

Metroosse sisenemine osutub aga keerulisemaks ülesandeks kui arvasime. Tänan kainet aru, et seda kohe esimese päeva esimeseks ülesandeks ei korraldanud.

Nimelt saab metroosse läbi harkjala, kui oma pileti sisestad. Ise mahud vahele, kuid kohver? Harkjalg ju lukustub. Õnneks märkas mu kimbatust üks kodanik, kes tuli ja aitas mul kohvri üle masina tõsta. Huhh!

Jõuame oma Roissybus'ini piisava ajavaruga (väljuvad iga 15-20 minuti järel), kuid otsustame siiski lennujaama sõita. Natuke aega kiirteel kihutamist ja olemegi kohal. Krt, millises peatuses aga maha minna? Polnud üldse mitte vaadanud millisest terminalist väljasõit ja piletid kohvris ja kohver teiste kohvrite vahel.

Otsustame väljuda seal, kus enamus. Tehtud. Mida aga ei ole, on tablooderägastikus rida "Tallinn". Hmm.
Infopunkti ahistama. Selgub, et oleme täiesti vales terminal, kõige kaugemas nimelt. Hakkab aga jälle pihta:DDD
Suundume terminalidevahelisele rongile ja jõuame lõpuks õigesse kohta. Hea, et ajavaruga olime tulnud:)


Kui ootesaali saame, otsustame ka tax-free poodi külastada. Üht-teist hakkab ka silma ning võtame ilusasti kassasappa. Vaikselt hakkab ärritus kerima, kuna aina enam ja enam suureneb saba meie ees, mitte aga taga, nagu loogiline oleks. Ja no mida arvate, kelle mõjul see ikka nii olla sai? Otse loomulikult meie armsad slaavinaabrid. Mingi hullem kanakari oli seal ostlemas ja muudkui voorisid saba ja riiulite vahet, tuues ja viies tooteid, ikka ja jälle ümber mõeldes. Ja muudkui üksteise juurde vahele trügides. Ja ostude eest mitmes jaos tasudes. Krt, kas siis tõesti ei oska kodus tšekki lahti arvutada või? Iga asja eest makstakse eraldi... Oi blj.... Öelda ei saa neile miskit, kuna nad lihtsalt ei räägi peale vene keele midagi.

Oleme juba tõsiselt ärritunud, kuna meie lennu pardaleminek hakkab lõppema. Käin pidevalt ukse vahel kutsungeid kuulamas, et kas peame juba lippama. Mingil täiesti veidral kombel siiski saame viimasel hetkel kanakarjast läbi ja tulema. Ja arvake ära, kuhu see matslik laviin suundus? Ikka Tallinna, kuhu siis veel.

Nagu alati, piiksusin ka seekord turvaväravas. Ma alati piiksun.
Irvitan pardasabas taas venelannasid, kes ei suuda aru saada mida neilt küsitakse. Näitavad aga passi. Pardakaarti küsitakse ja näidatakse teie käes olevale pardakaardile ju, te kanaajulised!

Jääb mulje, nagu ma vihkaks venelasi. Üldse mitte. Tunnen ka väga toredaid ja intellgentseid eksemplare, R-gi ju teatavasti slaavi verd, kuid silma torkavad ja teisi segavad ikka need, kes endast küll arvavad, kuid seda millegagi ära ei teeni. Huhh, aur välja.


Lennukis taas akna all ja ilm väga selge. Saab seal 11300m kõrgusel ja 60-kraadises välistemperatuuris geograafiamängu mängida, püüdes ära tunda rannajoont.
Trimpame kahepeale kaks veini (kokku tuleb siis pudelijagu, kui arvutada...) ja meeleolu on hea. Samas veidi nukker, kuna ei tahtnud veel ära tulla...


Esmaspäev:
Suhtlen Lennujaamaga ja kaotatud asjade osakonnaga, kuna kahtlustan minu ID-kaarti nende juures viibivat. Palun teemaga tõsiselt tegeleda, kuna tegu siiski isikut tõendava dokumendiga.
Ei leita kusagilt. Esitan päringu ka piirivalvele.


Teisipäev:
Piirivalvest saabub vastus, et tõepoolest, mu ID-kaart on leitud Lennujaamast. Ülibroo! Kihutan Lennujaama ja saan oma dokustaadi taas enese valdusesse.


Kokkuvõtteks:
Edaspidi saab mul alati olema kohvri voodri vahel passikoopia.
Alati kontrollin mulle tagastatavad dokumendid kullipilguga üle.
Never ei kavatse ma enam vene kanakarja taga kusagil sabas olla.
Omapäi reisida on endiselt mõnus. Ikka veel ei tunne vajadust grupireisi järele. Vabadus ja enese otsustamine on olulised.

Infoks minejatele veel:
Kui keegi pelgab osta nt Roissy pileteid kohapeal või ka metroopileteid, siis Eestist on võimalik (küll veidi kallimalt) osta ette nii Roissy pileteid kui ka Paris Visite nimelisi transpordikaarte, mida ostes siis peate teadma mis areaale kasutate. Neid on erinevat tüüpi. Carnet' Eestist ette osta ei saa. Carnet maksis praegu 11.10 euri ja selles on 10 piletit.

Pariisis saab suurepäraselt hakkama ka inglise keelega. Muidugi prantsuse keel on tervitatuim, kuid tegelikult räägivad nad kõik ja üllatavalt hästi ka inglise keelt. Mind hakati kohe inglise keeles abistama kui prantsuse keeles mõne väljendiga hätta jäin. Enese üllatuseks sain aga ootamatult hästi hakkama. Ma ei teadnudki et ma prantsuse keeles nii suhtlemisvõimeline olen:) Mina sain neist aru ja nemad minust, hätta ei jäänud kordagi. Hea teada, siis julgen ka edaspidi, mitte ei pursi inglise keelt nendega.
Ja inimesed on tõeliselt sõbralikud. Kui kuulevad nende jaoks võõrast keelt, siis tulevad uurima, et kes ja kust. Siiras inimlik huvi.

Veel:

Võiksin seal elada. Ok, objekte ilusaid on mitmel pool ja see pole see mis köidab, vaid see meeleolu. Kindlasti turistina oli tunne teine, kuid kuidagi sealne hingus mulle sobib. Kõikjal Prantsusmaal on sobinud ja olen end tundnud kui kodus. Kas see prantslaslik olek, suhtumised, veiniklaasi taga maailma asjade arutamised ja pargis puude all lugemised siis nii mulle... Kuidagi kodu. Muidu ei kisu mind Eestist ära, kuid Prantsusmaa on alati olnud alternatiiviks.

Aga vanas eas ei tundu eriti asjalik kõigele siin kriips peale tõmmata, seljakott selga võtta ja end seal kuidagi sisse seada. Eeldab arvestamist ka teistega ja tahaks ikka turvatunnet... Samas, kui elus selline võimalus paistaks või siin kõigest siiber saab, siis tõepoolest- Prantsusmaa on ja jääb minu jaoks.
See on mulle alati olnud kuidagi nagu kodu. Väga palju rohkem kui Tallinn.


Lisaks tempole ja rohkele liikumisele kulutasime suhteliselt palju aega ka niisama olemisele. Just kohtades kus veini ja toitu nautisime. Muul ajal võis kiirustada, siis mitte. See oligi see Pariisi hõng, mida taotluslikult saama läksime. Ja seda me ka saime:)

Kuna aega oli siiski kohutavalt vähe kõige soovitu jaoks, siis paljut ei jõudnud. Katakombidesse ei jõudnud (ema ei tahtnud, tal Sitsiiliast sama elamus olemas ja seega ei hakanud ka mina minema), samuti mite õhupalliga taeva alla ega hilisõhtusele jõekruiisile koos piduliku õhtusöögiga.

Medal sellele, kes selle loo lõpuni jõudis lugeda:D